index

 

 

Rein Sepp

ANGLOSAKSI KROONIKAD JA POEEMID
Hortus Litterarum, Tallinn, Estonia 1992

go to: line 62: click "vastupandamatult" to return

        LINDPRII II

        Iseendale leidma pean       oma laulude tõe,
        oma teekonnast laulma,       kuidas tihtigi talusin
        vaeva täis päevadel       põhjatuid raskusi,
        kuis murede valu       ma välja kannatand,
   5   hädaorgusid palju küll       oma paadiga näinud,
        õudset lainete rullumist       ligi täävi
        öises vahis,       vaata, kas pöörab veel
        kõrvale karist.       Külmadest võetud
        olid mu jalad,       jäisusest seotud,
  10  pakase ahelais.       Samas põletav kitsikus
        survamas südant,       nälg tapmas sisemust,
        mereraskuste vaim.       Ei tea see vennas,
        kes ta kui mõnsalt       maismaad tallab,
        kuidas ma vaevane       jäist voogu lõikasin,
  15  talv läbi liikusin       mööda lindpriide jälgi,
        ei armasamaid enam,       ei enam sõpru,
        üksnes jäide ja jää,       juhuti rahehood.
        Ei kuulda mul muud polnud     kui vaid lärmavat merd
        võikkülmil laineil,       vahel metsluikede laulust
  20  tundsin rõõmu,       mul suulade trall,
        koovitajate karjed       käisid meeste naeru ette,
        kajaka laul       mõdukannude ette.
        Tormid tuisklemas kaljudel,       neile tiir vaastas,
        jää kiiskamas sulgedel,       kotkas kriiskas,
  25  ühtvalu tumetiivane.       Ei ainustki kaitsjat,
        kes lohutand oleks       mu laastatud meeli.
        Ei see uskuda suuda,       kes elu soosikuks,
        muretu, uhke       oma müüride varjus,
        lõbuks vein kel, rõõm hinges,       et tihti ma hädiselt
  30  mis tuuliseid veeteesid       taluma pidin.
        Pimenes öö,       lumepilv põhjast,
        rannad-roostikud härmas,       rahet sadas,
        teri kõikidest külmimaid.       Ja nüüd siiski kihutab mind
        mu südames tung,       et endal nüüd tuleks mul
  35  minna hiidkõrgesse lainesse,     kohe soolvete heitlusse,
        ajab ihalev hing mind       aega säästmata,
        sunnib mind teele siit       suunduma kaugusse,
        et tundma seal õpiksin       veel tundmatuid maid.
        Kuid pole siin meest       selle maa peal nii võimsat,
  40  nii annetelt rikast,       oma nooruses agarat,
        nii vapratki tegudelt,       läänitruuduses kindlat,
        et ikka ta merd sõites       mures ei mõtleks,
        mis tema jaoks eespool       on Issandal varuks veel.
        Ei temale harfimäng,       ei sõrmuseis tasu,
  45  ei naise armsust,       ei maailma õndsust,
        ei ükskõik mis kübetki       peale lainete käigu
        ainsaks saatjaks ta igatsus,     kui kord sõitmas ju mere peal.
        Salud on õites,       kantsid kasvavad ilult,
        väljad võtmas on kuju,       maailm virgub,
  50  puha vaid tiivustab       vaimu pürgimist
        sellel, kes endas       tunneb ühte vaid ajet,
        tahab teada end murdmas ju       kaugeid voogude teid.
        Nii kägugi kukub,       kurvalt häälitseb,
        suve eelkäija,       nukrust sisendab,
  55  rinda tulvama valu.       Ei tea see mees,
        kaitstuses leebunu,       mida lindpriide radadel,
        küll kõikjal ja kaugustes       kannatus tähendab.
        Ja nüüdki mu mõte       enam minus ei püsi,
        uitab mu süda       ühes vetega omapead,
  60  üle vaalade valla       viseldes tõttab
        mööda paljusid paiku,       mu juurde siis pöördub taas
        näljas ja himukalt;       eraklind häält teeb,
        ajab vaalade tee peale       vastupandamatult
        katsuma keeriseid,       sest ju kutsuvad rohkem mind
  65  Issanda rõõdmud       kui see surnud elu siin,
        maine ja mööduv.       Mina ei usu
        et mis maiselt nii kallis ka,       kestaks igavesti.
        Ikka asju on kolm,       milledest üks siis,
        et täis saaks me aeg,       ka töepoolest loeb:
  70  vanadus, tõbi       või surmav võitlus
        koolema määratuil       katkestab elu.
          Ja nii vabast mehest       siis ka parim jääb mälestus,
        kui kiitused elavailt       kõlavad järele
        sellest, et täide viis       enne edasi suundumist
  75  mõndki, mis väärt oli,       võitis vaenlaste viha  
        ja kindlana sõdis       ka saatana vastu,
        et siis maailma lapsed       pärast ta lahkumist
        teda siinpool peaks au sees,       mis inglite seltsis siis
        elaks igavest elu       lembuse õndsuses,
  80  rõõmu embuses.       Päevad on rutanud,
        otsas ses maailmas       ta määratu uhkeldus.
        Pole nüüd kuningaid,       ei ole keisreid,
        ei heldeid isandaid,       kes kunagi olid ju,
        kellega koos       palju korda siin saadetud,
 85   neid, kelle elu       oli hiilgav ja isandlik.
        Nüüd on väärtused pehkinud,       rõõmupeod vaikinud,
        siin nüüd hapramad elavad,       seda maailma hoides
        vaevas raskesti rügavad.       Elu rikkus on raisatud,
        maapealne väärikus       vananeb, närtsib;
 90   nii iga mehega       nüüd lugu on Midgardris:
        vanadus käes,       nägu kahvatu,
        hallpäiselt meenutab       sõpru muistseid ja ülikuid,
        suurt õilsate noorust,       mis maa peal kord olnud.
        Ja ei suuda ta liha,       kui elu sest lahkub,
 95   tunda, mis toit on,       tunda, mis haav on,
        panna liikuma kätt,       mõtteks koondada meeli.
        Ja kui tahakski maamulda       vend venda matta,
        teiste surnute seltsi       meest sängitada,
        kaasa puistata kulda,       paljusid aardeid,
100  ei head enam miskit sest       saaks patune hing,
        jõuetuks kuld jääb       Jumala võimu ees,
        ehkki selle siin elades       selleks see korjas just.
        Suur vägi on Loojal,       mis maa paneb liikuma;
        ja nagu maapinnale,       nõnda ka taevale,
105  kindla põhja ta       kõigele kindlustab.
        Sõge on see, kes oma Issandat ei karda;
                                                          ei ta ju surma tea oodata;
        rikas on see, kes elab kasinasti,       talle au tuleb taevast;
        Loojalt saab püsi ta vaim,       sest Tema võimu usub ta.
        Ja mehe vaim olgu tugev,       saatku teda ta teedel;
110  jäägu ustavaile kindlaks,       olgu kommetelt puhas ta,
        mõõdukalt teotsegu       iga mees,
        kas siis sõber või vastane mängus:       ei ta ju soovi
        halba teisele,       hukku leekides
        või et tuleriidal       tuhaks põleks
115  valitud kaaslane ---       ent Vyrd on võimsam,
        Looja tugevam       inimsoo teadmistest.
        Mõistkem ära,       kus meil me kodu on,
        mõelgem järele,       kuidas temani jõuda,
        tehkem kõik selleks,       et me ikkagi suudaks
120  nähä ükskord eespool       jäägitut õndsust,
        kus Issanda armus       võiks kesta me elu,
        lootus taevastes.       Kõige Pühamat tänagem,
        et meile ta toeks on,       maailma valdajat,
        igavest Issandat       ikka ja igavesti.


with many thanks to

[südamlik aitäh Maris Pähn]

back to other versions

top